Matk Vapramäe looduse õpperajal

Kuupäev: 29.09.2007

Info:

Laupäeval, septembrikuu kohta ebatavaliselt soojal hommikupoolikul, astus seltskond KÜSi noori Tartust rongi peale, et Peedule sõita. Nibin-nabin rongilt õiges peatuses maha saadud, juhatas üks kohalik vana meid matkarajale. Peedu on sügistes toonides hämmastavalt ilus väikene kohakene, kus küll oli ootamatult tihe autoliiklus(!).
Teekonna pikkuseks tuli meil umbkaudu 10 km, millest maastikukaitsealale jäi 3,5 km. Veendumust, et me rajalt kõrvale kaldunud pole, kinnitasid umbes iga 500 m tagant vastu tulevad ca meetri kõrgused rohelised postikesed, mis kandsid iga paiga kohta õpetlikku infot. Nii saime üht-teist teada neis kohtades toimunud legendide ja müütide kohta, lasime silmal puhata Vapramäe ilusatel kõrgendikel ja metsalagendikel.

Vapramäe koopa otsinguil, raja kohati kehva märgistuse tõttu, kaldusime teest veidi kõrvale, misjärel mööda raudteed jalutades (muidugi eirates igasuguseid ohutusreegleid) siiski õige paiga leidsime. Koopast voolas välja Tiirikese allikas, mis oli niivõrd kokku kuivanud, et januse pudelit täita ei õnnestunud. Keegi meist ei osanud aga seletada fenomeni, miks seal allikavees valged (üpris rõvedad) umbes näpu pikkused ussikesed elasid.

Olime rõõmsad, et ilm meid niivõrd soosis, pildistasime loodust, märkasime detaile, suu oli kommist ja präänikust koguaeg magus ja oma nappide dendroloogiaalaste teadmistega tuvastasime raja ääres kasvavaid puid-põõsaid (ägedad vaidlused viisid üldjuhul üksmeelsele otsusele). Matkajaid oli mitmetelt erialadelt, mis tegi seltskonna kirjumaks – keegi tundis huvi, miks on Elva jõe vesi veidrat värvi ja võttis oma kurjade kahtluste kinnitamiseks veeproovi, teine aga paistis hästi teadvat, miks üks võõrliik kasvab just siin, kus ta kasvab.

Teekonna lõpul, enne veel, kui Tartusse sõitsime, kasutasime juhust ja põikasime Nõost läbi. Seal tutvusime kohaliku õllevalikuga ja tegime fantastiliselt ilusas pargis võimsat vahtralehesadu:)

Oma muljed pani kirja Karin

Osalejad:

Hetkel osalejaid pole