Eesti-Prantsuse vahetusprojekt, II osa - Prantsusmaal

Kuupäev: 9.10.2005

Info:

On 9.oktoober, punt EPMÜ tudengeid istub Tallinn-Pariis lennukis, kõigil sees väike värin, kellel esimesest lennukogemusest, kellel lihtsalt reisiärevus. Tundub uskumatu, et Eesti-Prantsuse keskkonnaalase vahetusprojekti esimest poolest on möödunud 6 kuud ning aknast saame esimese pilguheite Prantsusmaale: ei mingeid Eestile omaseid metsamassiive, kõikjal põllumaa.

Pärast mitu tundi kestnud autosõitu, mille vältel üritasime kohaneda prantslaste liikluskultuuriga ja taasharjuda nende inglise keelega, jõudsime Lille’i. Meid olid prantsuse siidriga vastu võtmas Lille’i ülikooli keskkonnateaduste osakonna juhataja Franc Chauvin ja juba tuntud õppejõud Henri Charles Dubourguier. Tervitussõnade järel jagunesid eestlased neid majutavate tudengite kodudesse. Esimene tõeline sõbrunemine toimus juba samal õhtul koos maasikate ja šampanjaga.

Prantsuse köök ja elustiil

Kõige suuremaks elamuseks oli kokkupuutumine prantslaste toitumiskultuuriga, mida uhkusega tutvustati. Erinevad juustud ja veinid oli igapäevaseks aperatiiviks, unustamatu mälestus jääb õhtust, mil meile pakuti konnakoibi ja raklettgrillil tehtud juustu. Proovitud sai ka muid põnevaid asju, kes tigusid, kes faasaniliha. Kindlasti uudne kogemus oli Belgia piiril asuva restorani õhtusöök, mis koosnes suures osas vaid singist.

Algul oli veidi harjumatu kaasa minna prantslaste rahuliku ellusuhtumisega. Iialgi ei kiirustatud, söögikordi peeti pikalt, neid nauditi ja kasutati seltskondlikeks vestlusteks. Ka õppejõudude ja tudengite vaheline suhtlemine oli vabam kui eestlastel.

Mis tegime, nägime?

Nädala esimesel poolel toimusid Prantsusmaa keskkonnatemaatikat avavad loengud, nii põllumajandusest, planeerimist kui kaevandamisest ning kahel päeval nägime kuuldut oma silmaga reaalsuses. Näiteks pidasime pikniku mererannas, selja taga kõrgumas 6 suurt tuumareaktorit. Pisut kõhedust tekitav oli see küll ning Eestisse sellist kooslust ei sooviks. La Manche väina ääres olevat pankrannikut vaatamas käies saime tunda ka tõeliselt udust inglise ilma. Eesti paekaljud tundusid sealnähtuga võrreldes üsna „lahjad“.

Külastasime praeguseks rekultiveeritud söekaevandusala ja Lewarde kaevandusmuuseumi, mis olid omamoodi analoogid aprillis Ida-Virumaal nähtule. Kui Eestis asub kaevandusmuuseum tõeliselt maa all, siis prantslased olid ehitanud koopia maapinnale. Mõlema külastatud koha puhul väärib märkimist asjaolu, et arvesse oli võetud invaliidide vajadusi, ratastooliga juurdepääs oli tagatud kõikjale.

Viimase päeva veetsime tõeliste turistidena Pariisis, kus ei puudunud ka mõningad sekeldused. Ära sai nähtud kõik peamised vaatamisväärsused ning ka getolinnaosa, kaunimaks muljeks jäi loomulikult tuledesäras õhtune Eiffeli torn.

Hüvastijätt prantsuse sõpradega oli kurb ning taas kord jääme ootama projekti järgmist osa, nüüd siis jälle Eestis aprillis 2006. Suured tänud meie koolile ja instituudile, professor Kalev Sepale ja Henri Charles Dubourguier’le, kes hetkel taas Eestis viibib.

Elen Peetsmann ja Kadri Kalle

Osalejad:

Hetkel osalejaid pole